Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et enne toitumisnõustajaks õppima hakkamist polnud ma enesele isegi teadvustanud, et küpsetada saab ka muudest jahudest kui nisu, rukis, kaer ja oder. Aasta siis oli 2009. Esimesed riisijahust pannkoogid tulid aga nii kohevad ja kõhule nii kerged, et sellest ajast saadik on nisujahu mu jahudekapis pigem harv külaline kui püsielanik.

15 a tagasi ei teadnud ma veel midagi psülliumist, ksantaankummist või tapioki tärklisest (polnud kohalikust kaubandusest saadagi), seega jäin pikkadeks aastateks küpsetama piiratud valikut -gluteenivabal põhjal magusaid ja soolaseid lahtiseid pirukaid, keekse, muhvineid, küpsiseid ja … muidugi pannkooke. Hiljem lisandus hapendatud tatraleib, seemneleib, näkileivad. Mõned nendest retseptidest on leitavad ka minu ja Eva-Liisa Kaaristo raamatust “GK – teadliku toitumise alustala”. 

Kuivõrd ma pole eriline koogisõber, küll aga armastan jäägitult juuretisega tehtud rukkileiba, kardemoni- ja kaneelikukleid ja soolase täidisega (eriti kapsa-, porgandi- ja spinatiga….mmmm) pirukaid, siis need olid põhilised, mille maitsetest ma gluteenivabalt küpsetades puudust tundsin. Ometigi ei õppinud ma kunagi ära juuretisega käsitöö rukkileiba tegemist – seda pakkusid ühtäkki kõik ning rukkileiva söömise soovil oli lihtsam poodi minna, kui ise sellega mässata.

Mul ei ole tõsist ega tungivat vajadust gluteenivabalt süüa, ometigi ei ole võrreldav kõhu tunne peale gluteenivabadest koostisainetest küpsetatu söömist võrreldes nisust või rukkist küpsetatuga. On see gluteen või on need raskelt seeduvad süsivesikud, mida nisus ja rukkis ohtralt on, see ei olegi mulle tähtis. Peale mitut põetud Covidit oli mu seedimine lootusetult igas mõttes sassis ja tegin viimases hädas rangema gluteenivaba perioodi. See aitas reele tagasi saada.

Ma ei ütle vahel ära ka tavalisest hapusaiast, leivast või kuklist (nisul ikka on suurepärased küpsetamisomadused, mis seal salata ja rukkileiva lõhn ja maitse on asendamatud), aga uudishimu ja väljakutse gluteenivabalt küpsetada istub mul siiani sees ning küpsetan iganädalaselt.

Käesoleva aasta olen alates kevadest veetnud Paulat toites. Paula (heledast jahust) ja hiljuti lisandud Roosi (tumedast jahust) on juuretised – elusad organismid, mille (või kelle :)) eest peab järjepidevalt hoolitsema. Paula sai nime kadunud äia kuraasika punapäise tädi järgi,  kel on peres legendi staatus ja Roosi lihtsalt sobis nimena kampa. Nende abil on küpsetatud kõik leivad, saiad, pirukad, kuklid ja pizzad kogu allpoololevat galeriist. Nüüd on mu gluteenivabadel küpsetistel see UMAMI mekk, millest olen kõik need aastad puudust tundnud, olemas. Ja oskus teha rullitavat tainast annab vabaduse küpsetada ka kukleid, pirukaid ja pizzat. 

Ma tean, et minusuguseid enda või laste tarvis gluteenivabalt küpsetajaid on üksjagu, kuid kõigil ei ole aega ega huvi pea kogu oma vaba aeg retseptide arendusse panna. Olen saanud perelt, sõpradelt ja kolleegidelt oma küpsetisi maitsta andes palju positiivset tagasiside ja julgustust neid oskusi ja retsepte ka teistega jagada. PÜSI LAINEL! Töötubade info ilmub varsti nii siin kui ka Rahvatervise Akadeemia kodulehel.